Prügi sorteerimine NSV Liidus: miks see üritus nii populaarne oli?

Nõukogude Liidu kodanikud suhtusid jäätmetesse erinevalt praegusest põlvkonnast veidi erinevalt. Tollal oli prügi äraveo ja taaskasutamise süsteem selgelt ja rangelt paika pandud ning inimeste teadvus oli päris hästi turgutatud.

Ka tänapäeva võimud tahavad elanikke kutsuda pädevale jäätmekäitlusele ja tuuakse näiteks nõukogude aeg. Räägime teile, mida head inimesed NSV Liidus said, kui nad oma prügiga õigesti lahku läksid ning miks oli kogumine ja sorteerimine tol ajal nii populaarne.

Eraldi kogumine

Juba eelmise sajandi 20ndate alguses hakati sisendama teadlikku suhtumist nendesse kaupadesse, mida sageli kasutati. Tasapisi (kuid kindlalt) hakati korraldama jäätmekogumistegevust, mille tõttu mistahes polümeerid, tekstiilid materjale, aga ka kummi, klaasanumaid ja vanapaberit hakati liigitama erinevateks jäätmeliikideks, mida korrati töötlemine. Tooraine tarnimine ja pädev ressursside jaotamine on just see nõukogude traditsioon, millest tänases reaalsuses tuleks puudust tunda ja mida muidugi ei tohi unustada.

NSV Liidu võimud mõtlesid väga põhjalikult läbi ja korraldasid jäätmete ringlussevõtu süsteemi, nii et kulutused sellele investeeriti töödeldud toote enda maksumusse. Selles skeemis olid eriti olulised vastuvõtukeskused, mis asusid üle kogu riigi. Just need punktid võisid kiidelda enneolematu järjekorraga, kuna tavalised nõukogude kodanikud kiirustasid kõiki lubatud jäätmeid üle andma ja see üritus sai väga populaarseks.

Protsessis osalesid absoluutselt kõik – täiskasvanud, lapsed ja vanurid. Kuid see meeldis eriti noortele ja see oli mõeldud, võib öelda, just selle kategooria kodanike jaoks. Juba koolis ärgitati lapsi kandma klaasnõusid ja vanu ajalehti ning et rohkem põnevust tekiks, korraldati võistlusi, milles maksimaalselt töötlemiseks tooteid kogunud koolipoiss võis võita erinevaid auhindu: diplomist suvepuhkuseni laager. Neil päevil oli see vaieldamatu edu.

Sai pudelist mööda - hankige auto!

Võimud motiveerisid täiskasvanuid üsna aktiivselt ja entusiastlikult jäätmeid loovutama. Näiteks oli mis tahes tüüpi toorainel konkreetne hind ja mõnikord oli tasu üsna suur. Nii et 2 tühja anuma eest piimatoodete alt sai osta uue, kuid ainult lemmikjoogiga täidetud: jogurt, keefir ja muu hea.

Mõne aja pärast hakkasid nad vastuvõtupunktides vastu võtma teist tüüpi klaasnõusid - vee või viina alt. Ja need olid palju kallimad. Kuulduste järgi (uskuge või mitte, see on teie otsustada) olid mõned kodanikud klaastaara üleandmisel nii usinad, et õnnestus saadud tulu eest isegi kas auto või korter osta.

Lisaks rahalisele premeerimisele oli inimestel võimalus saada midagi napist kaubakategooriast. Näiteks lõhnaseep, pesupesemisvahend, omanäolised raamatud ja palju muud, mis tol ajal oli üsna ihaldusväärne ja haruldane.

Kahjuks on tänapäeval jäätmete kogumise ja töötlemise süsteem praktiliselt välja arendamata. Inimesed ei ole sellest sündmusest nii teadlikud kui NSV Liidus. Kui venelased tegelevad sorteerimisega, siis ainult suurtes linnades ja väikestes külades pole isegi prügiveo probleem veel lahendatud. Mis seal sorteerimisest rääkida?!